Something I don't know

Kas teate neid päevi , kui te tahaks seinalt tapeedi maha kraapida , juuksed maha lõigata ja voodist mitte kunagi tõusta ? Kardinad ette lasta ja teeselda et välist maailma polegi olemas ? Kui te ei taha kellegiga rääkida ega kedagi näha ?
Ja kui see on läbi siis te tahaksite , et keegi teid enam ära ei tunneks sest te olete maha võtnud / juukseid värvinud / uue kleidi ostnud . Kuigi tegelikult sõite te jäätist ja vaatasite tobedaid armastusfilme ning pole kodust väljunud - juuksevärvimisest ja uue kleidi ostust rääkimata .
Mul juhuslikult oli nii just alles . Väljaarvatud jäätis ja tobedad armastusfilmid . Mina vaatasin filme Audrey Hepburniga ja lugesin Dostojevski ''Idiooti''-i .

Mu telefon oli hääletu või väljas ning ma sain sõnumeid , mis olid väga muretseva sisuga .
Kuid mul on vägagi mõjuv põhjus . Nimelt mind vihastas välja , et keegi teine elab minu unistust . Võibolla , see pole mõjuv põhjus ning võibolla on see tobe ja lausa idootne . Aga ilmselgelt on mul õigus ennast ära peita ning mõelda et tegu on maailma suurima katastroofiga , sest see on minu peake ja minu maailm .
Tegelikult olen ma alati hoidunud olemast nõrk või vähemasti seda välja näitamast . Kaugemale oma lähedastest . Teatud inimeste tõttu . Haters . Ja tegelikult olen ma tänulik . Sest kui poleks neid , kes igat mu sammu kriitilise pilguga jälgivad , oleks ma ammu alla andnud ja istuks oma nurgakeses ja halaks .
Ja siis on muidugi need , kes jumaldavad iga su liigutust , pigistavad silma kinni ka kõige suurema apsaka peale . Igav .